Unetus oli muistses Mesopotaamias tähtis ja rohkesti kasutatud motiiv, mis püsis müütide, eeposte, hümnide, palvete jm tüüpi sumeri ja akkadi keeles kirja pandud kiilkirjatekstide ülestähendajate tähelepanu fookuses mitme eelkristliku aastatuhande jooksul. Nii nagu tänapäeval, omistati ka muistses Mesopotaamias unetusele kui nähtusele enamasti negatiivne tähendus. Nii põhjustas unepuudus mitmesugustele jumalatest ja inimestest tegelastele viha, ärritust ja masendust; unetud olid ka inimesi ähvardavad deemonid ja surnuvaimud ning samuti kasutati unest ilma jätmist karistus- või piinamisvõttena. Samas leidub mahukas muistsest Mesopotaamiast pärinevas kirjavaras teateid ka mitut liiki plussmärgiga unetuse kohta. Näiteks valvavad unetud jumalad inimeste heaolu järele, neid kaitstes ja valgustades või ise magamast virgudes inimestele appi tõtates. Pigem positiivseks nähtuseks võib pidada ka nn vaga unetust, mida eri aegadel on praktiseerinud mitmed Mesopotaamia kuningad, kes nii nagu hilisemad askeetlikud praktikudki proovisid magamatuse abil saavutada vahetumat kontakti jumalatega.
Inimeste käratsemisest ja jumalate unetusest
Üks levinud unetusega seostunud motiiv Mesopotaamia kirjanduses oli kellegi (inimeste või teiste jumalate) käratsemisest häiritud jumalate unetus. Seda süžeeliini kasutasid tekstide kirjapanijad üha uuesti ning mugandasid seda vastavalt oma eesmärkidele, mis aja möödudes muutusid. Nii eelnes selle motiivi kasutamine eri aegade mütoloogilistes tekstides sedavõrd erinevatele sündmustele nagu veeuputus, inimeste ja maailma loomine, uue võimsa jumala esiletõus, sõja ja katku puhkemine või väikelapse unele suigutamine loitsimise abil.
Kui järgnevalt põgusalt käsitleda käratsemisest tingitud unetuse motiivi, nii nagu see esineb teise eelkristliku aastatuhande esimesest poolest pärinevas akkadikeelses müüdis Atra-ḫasīs, siis on jumalate unetuse põhjustanud liiga arvukaks muutunud inimliigi maine käratsemine, mis ei lase taevariigi asukatel rahus uinuda. (Ülerahvastatus on ühes mitmete viidetega keskkonna- ja kliimakatastroofidele üks Atra-ḫasīs’i teemasid, mis mõjub isegi ehmatavalt kaasaegselt!) Unetuse motiiv on siin põimitud inimeste loomisega. Atra-ḫasīs’i järgi annab jumalatele motivatsiooni inimeste loomiseks nende viitsimatus ise rasket tööd teha ja seega on neil vaja kedagi, kes selle vaeva enese kanda võtaks.
Nimelt olid jumalatele toidust tagava niisutuspõllundusega seonduvad tööülesanded (kanalite kaevamine jm) algselt vähemate jumalate ehk Igigite õlul, ent need väsisid lõpuks kurnavast rassimisest ning tõstsid kõrgemate jumaluste ehk Anunnakide vastu mässu. Konfliktile leidis lahenduse tarkusejumal Ea/Enki, kelle eestvõttel loodi inimesed, kes jumalate eest töö ära teevad. Selleks värvati emajumalanna Mami, kes segas mässuliste Igigite hukatud juhi Wē(ila) või Awilu verd ja liha saviga ning lõi sel viisil inimkonna. Atra-ḫasīs’i müüdi järgi ongi inimeste peaeesmärk jumalate eest tööd teha ja neile toitu muretseda, nii et jumalad ise saaksid õndsalt logeleda ja magada.
Tuhande ja kahesaja aasta möödudes aga seisid jumalad silmitsi uue probleemiga: inimkond oli kiiresti paljunenud ja liiga arvukaks saanud ning inimeste tekitatud kära (akk ḫubūru) ja lärm (rigmu) häiris jumalate und (A.J. tõlge):
Polnud möödunud veel 1200 aastat,
maa laienes ja inimkond sai arvukaks.
Maa möirgas nagu pull,
jumalat häiris nende kära.
Enlil kuulis nende lärmi,
ja rääkis suurtele jumalatele:
„Inimkonna lärm on minu jaoks liiga tülikaks muutunud,
nende käratsemises on mind unest ilma jäetud.“
Mesopotaamia panteoni peajumal Enlil, keda inimeste lärmamine häiris, vihastas ja karistas seejärel inimkonda mitme vintsutusega: katk, põud, näljahäda ning viimaks veeuputus, mis pidi inimsoo viimseni maa pealt pühkima. Inimesi abistas nende hädas jumal Ea, kes andis loo nimikangelasele, „Mesopotaamia Noale“ Atra-ḫasīsile nõu ehitada veeuputusest pääsemiseks laev. Kuna Ea oli seotud jumalate nõukogule antud lubadusega veeuputus inimsoo eest salajas hoida, kasutas ta oma loomupärast kavalust ning pöördus inimeste asemel hoopis pillirooseina poole, mille taga seisis tulevane veeuputusest pääseja Atra-ḫasīs.
Kiilkirjatekstide varamust leiab näiteid ka sellise unetuse kohta, mis seostub kultusliku vagadusega. Nimelt on mitmed Mesopotaamia monarhid esitanud end kui vagaduse kehastusi, kes lakkamatu palvetamise, ohvriandide toomise jm harraste toimingutega väsimatult jumalaid teenivad. Üks sellistest vagadest valitsejatest oli Uri kolmanda dünastia (u 2112–2004 e.m.a) esimene kuningas Ur-Namma. Äsja surnud ja manalasse varisenud Ur-Namma meenutab eeskujulikku hardust oma eluajast Vana-Babüloonia ajastust pärinevas sumerikeelses hümnis „Ur-Namma surm“ (A.J. tõlge):
Mu kuningal on süda täis, ta nutab kibedaid pisaraid,
truu karjane toob enda kohta kuuldavale vakatamist põhjustava nutulaulu:
„Kuigi see olin mina, kes on teinud kõike seda:
ma teenisin jumalaid ja valmistasin nende elupaigad.
Ma tõin Anunna-jumaluste jaoks esile külluse,
ma asetasin varandusi nende vooditele, mis olid kaetud lasuriidist ürtidega.
(Ükski) jumal minu kõrval ei seisnud, mu süda ei rahunenud.
Ma olen [. . . . . . ] Miski, mis oleks minu jaoks võinud olla hea enne, oli minu jaoks
kauge nagu taevas.
Mida ma sain oma igapäevase innuka teenimise eest?
(Ka) öösiti ma unetult aega mööda saatsin jumalaid teenides.
Nüüd nagu taevast alla sadav vihm (ei saa taevasse naasta),
– oh häda! –, ei saa mina naasta Uri tellisehitiste juurde.“
Ur-Namma kaebab, et kuigi ta ehitas jumalatele templeid, viis neile hulga ohvriande ning tegutses neid teenides väsimatult nii ööl kui päeval, ei saanud ta jumalatelt vastutasuks samaväärselt austavat suhtumist ja üksi neist ei abistanud teda ega saatnud talle häid endeid. Ta küsib kibestunult: mis kasu lakkamatu pühendumine talle tõi? Meelekibeduse põhjuseks on Ur-Namma enneaegne surm, mis teeb tema jaoks võimatuks kodulinna Uri naasmise.
Mesopotaamia vagale unetusele leiab vähemalt ligikaudseid paralleele mitmest muust maailma kultuurist ja religioonist. Näiteks võib näha seoseid askeesiga, milles üheks oluliseks väljenduseks muude kõrval (nt tsölibaat, paastumine, hoolimatus hügieeni suhtes, eraldumine, nutmine, valulik enesevigastamine, leinamine jm) on ka vabatahtlik unetus. Unetus oli oluline praktika näiteks Süüria ja Mesopotaamia hilisantiigi kristlikus askeesis, mida käsitlevates tekstides leidub hulk teateid munkade vabatahtliku unetuse tihti grotesksete väljendusviiside kohta, nt magati istudes, põlvitades, köie otsas rippudes või seina külge kinnitatuna. Varajased askeetlikud pühamehed, nende hulgas näiteks Süüria sambapühakud, veetsid pikki magamata perioode palvetades ja psalme lauldes; nad keeldusid kuni väga kõrge eani pikali heitmast ning magasid püstijalu.
Image
Sumeri kuninga Ur-Namma silinderpitsat koos jäljendiga, kuningat ennast kujutatakse troonil istuvana (autor: Wikimedia Commons)
„Õigete kannatajate“ unetus
Lähedases suguluses vaga unetuse motiiviga on nn õige kannataja kirjanduslik motiiv. Selle määratluse on tänapäeva uurijad kasutusele võtnud arvukate Vana-Lähis-Ida kirjandustekstide kohta, milles leidub paralleele Vana Testamendi Iiobi raamatuga. Need tekstid on vormiliselt tihti kas poeetilised monoloogid või dialoogid ning mõni neist sisaldab Iiobi raamatu moodi ka raamjutustust. Tekste ühendab Iiobi raamatuga ka vähemalt pealispindselt sarnane kannatusmotiivistik ning mõni muu kokkulangevus: näiteks on neis tekstides tihti jumal või jumalad kannatajate peale vihastanud ning neid mitmesuguste füüsiliste ja sotsiaalsete vaevustega karistanud, tihti vaevatute enda jaoks ebaselgetel põhjustel.
Ühes jumal Mardukile pühendatud Lõuna-Mesopotaamiast pärinevas palves, mis on dateeritav Vana-Babüloonia perioodi, heitleb Mesopotaamia „õige kannataja“ teisend unetusega, mis esineb koos muude füüsiliste vaevustega (A.J. tõlge):
Haigus, deḫu-haigus, kananahk ja unetus
on tema peale pidevalt kurnatust ja soigumist valanud.
Kartus, paanika, hirm ja õud
on talle saadetud ja tema iha eemaldanud.
Ta on näinud oma vaevu ja itkeb sellest sulle.
Tema meel lõõmab ja ta igatseb sinu järele.
Pisarad voolavad nagu laseks ta uduvihmal alla langeda,
ta nutab ja itkeb nagu aher naine.
Nagu leinaja ta kaebelaulul kajada laseb.
Oma unetusest ta räägib oma kaebuses.
Unetusega heitleb ka Vana Testamendi Iiob, Lähis-Ida „õige kannataja“ parexcellence. Iiobi raamatut avavast proosaloost selguvad Iiobit tabanud kohutavad õnnetused: ta jääb ilma varast, tema kümme last hukkuvad majavaringus ning ta keha kattub õõvastavate paisetega. Kõik need saatuselöögid tabavad Iiobit põhjusel, et saatan mahitab jumalat täiuslikult „õiget“ Iiobit proovile panema. Kahes järgnevas näites Iiobi raamatust on nimikangelase unetus – nagu Marduki poole palvetanud Mesopotaamia „õige kannatajagi“ puhul – seotud kehaliste haigustega. Esimene pärineb raamatu 7. peatükist, salmidest 3–4 (Urmas Nõmmiku tõlge raamatust „Iiobi raamat“, Tartu Ülikooli kirjastus, 2013, lk 45):
[N] ii sain asjatute kuude omanikuks
ja vaeva ööd said mulle osaks.
Kui pikali heitsin, siis ütlesin:
„Millal tõusen?“ Ja ‘alati õhtuti’,
siis küllastusin rahutusest kuni aoni.
Rõivastus mu ihu tõugu ja põrmu koorikuga,
mu nahk rahunes ja hääbus (?).
Järgmises, Iiobi raamatu 30. peatükist, salmist 17 pärinevas näites, on kirjeldatud Iiobi vaevlemist öise luuvalu küüsis (Urmas Nõmmiku tõlge, samas, lk 96):
[Ö]ösel puuritakse mu luid mu seest,
ja mis mind närib, ei heida puhkama.
Kuigi Iiobi enda unetust ei ole siin otsesõnu mainitud, võib arvata, et nii nagu ei puhka siin kannatuse põhjustaja ehk kondivalu, ei saa seetõttu und ka Iiob ise.
Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et unetus on ainult üks aja- ja kultuuriülene nähtus paljude hulgast, mida on võimalik väga mahukale Mesopotaamia kiilkirjalisele tekstivaramule tuginedes põhjalikult uurida. Juba üsna pealiskaudselgi allikatega tutvumisel jääb mulje, et ainest jätkuks vähemalt üheks, kuid võib-olla ka mitmeks mahukaks raamatuks. Kiilkirjatekstidest pärinev teadmine ei ulatu küll pahatihti erialateadlastest assürioloogide mõnikord üsna hermeetilisest tegevusruumist väljapoole, ent võiks loodetavasti ka laiemale lugejaskonnale huvi pakkuda.
(Pikemalt saab sel teemal lugeda ajakirja „Akadeemia“ 2023. aasta esimesest numbrist, artiklit saab lugemiseks laenata usuteaduskonna dekanaadist.)
